Esimesena on näha viimane sissekanne. Et kõik kenasti algusest alates läbi loetud saaks, siis selleks on paremas servas reisikiri kohtade kaupa ära jagatud - klikka aga kenasti seal!

Thursday, September 11, 2008

1. päev - Tallinn-Petseri

Reis algas kl 6.00 varahommikul Kalevi ujula eest parklast. Suhteliselt kiirelt suudeti end bussi mobiliseerida, leida omale istumisalune ja paariline 4 järgnevaks päevaks, selgeks teha, kuidas toimib peakohal olevate laegaste avamine-sulgemine (nagu lennukis), käetugede, istmete reguleerimine jms hädavajalik. Sõit võis alata!
Esimesed nurinad järgnesid reisisaatja avaldusele, et bussis on küll kuumade jookide pakkumise võimalus, ent on olemas ka seadus, mis keelab nende pakkumise sõidu ajal ning joogipausid ühildatakse suitsu- ja pissipausidega. Hädakisa „issand-meil-on-lubatud-kuumi-jooke-ja-me-ei-saa-neid-manustada-kui-soov-on” jagus kuni tagasiteeni. Olgem ausad, valikus oli ka päris õudne lahustuv kohv ja lahutuv tee, niiet mis seal ikka nutta. Aga suurema kui kahese reisiseltskonna puhul ongi alati naljakas (sageli ka õudne) kui palju inimesed hädaldada jõuavad! Ju siis see teeb kellelgi olemise kergemaks.

Esimene peatus oli Tartus bussijaama McDonaldsi ja Statoili vahel. Kõigil oli võimalus tankida omale kohvi-teed, teha pissipeatus, varuda reisile lugemist (oli ekspressipäev) ning seltskonnaga liitus teine gruppijuht, kes ohjad kohe oma kätte haaras ja teise reisisaatja vajalikkuse küsimärgi alla seadis.

Piiri ületati Koidula piiripunkti kaudu. Miskipärast otsustas giid kohe alguses inimesi hirmutama hakata, rääkides ilmekalt, kuidas asjad Vene piiril käivad – naerda ei tohi, bussist välja minna ei tohi, kui antakse luba bussist väljuda, tuleb kõik oma kompsud kaasa võtta (bussi võis jätta riideid, lugemist, söögikraami jm nipet-näpet) ja piiripunktis sappa võtta ning piir läbida. Samal ajal võetakse buss algosadeks lahti ja otsitakse läbi. Ning et kogu protseduur võib kesta ka kuni 2 tundi. Ja suitsetada, ega pissida, kuskil ei saa. Selle peale tuli suitsumeestel muidugi geniaalne idee – aga teeme pausi enne piiripunkti ära. Kui tobikoonud esimesi mahve kõhvisid, sõitis meist mööda teine reisibuss. Mis tähendas, et kõigepealt pidime ootama piiril kuni see buss on omad protseduurid teinud ja alles siis võeti meid ette. Nii me siis ootasime. Ja suitsumeestele lohutuseks – ei pidanud seal 2 tundi ilma tossamata vastu pidama. Kui kompsudega piiripunkti sai, läks seal juba suht libedalt ja teisel pool putkat võis bussi oodates rahumeeli suits suitsu järel mahvida. Ka wc oli olemas nii enne kui pärast passikontrolli. Asjatu paanika igatahes. Piiril endal polnud ka midagi õudset – passikontroll, kompsudele röntgen ja pisteline küsitlus „kas ravimeid on?”.

Esimene „objekt” oli Petseri klooster, kus oli kokku lepitud katakombide külastus kohaliku munga juhtimisel (ilma mungata alla katakombidesse minna ei lubata). Et me aga jäime tund-paar piiri ületusega viivitamise tõttu hiljaks, ei olnud ka kohalikku munka enam ootamas. Nemad ei hooli piirist ega muudest vabandustest, nad on täpsed! Jalutasime siis kloostri avatud osas ja ootasime, et ehk keegi viib sõna „meie” mungale ja saab ikka katakombidesse ka. Ehkki lubadusi anti, tegudeni ei jõutud – nii jäidki meil Petseri katakombid nägemata, millest oli muidugi ääretult kahju. Kirik, kustkaudu katakombidesse sai, on selles mõttes huvitav, et tal on ainult esisein ja katus, tagumine sein on juba mägi ja koobastikud. Petseri katakombid pidi erandliku olema seetõttu, et peamised 5 (või oli neid 7) käiku-haru on looduslikud, st uuristatud maa-aluste jõgede poolt. Kuna koobastes algas parasjagu ekskursioon sellesama bussi seltskonnal, kes meie nina ees piirile vupsasid ja kuna need päris võõrad inimesed polnud, siis kaks meie grupist liitus nendega. Nägijate kokkuvõte oli, et käimine oli küll elamuseks, aga kuna koobastes valgustust polnud – igaühele anti peenike õigeusu kirikuküünal kätte ja selle valgel 40 tonti ja 1 munk maa-all liikusid – oli kohati ikka õudne ja enamasti pime.

Ahjaa, enne veel kui me Petseri kloostriväravast sisse marssisime riietusid meie bussi naisterahvad kadrisantideks – kuidagi muud moodi ei olnud võimalik seda kirevat seltskonda kirjeldada. Ja nii enam-vähem igal kloostrikülastusel. Karm käsk oli, et naistel olgu rätid peas ja seelikud seljas. Pärastpoole muidugi selgus, et räti asemel võib edukalt olla kapuuts või müts olla (peaasi et juuksed enam-vähem kaetud) ja seeliku aset täidab ka pikem mantel või ümber taguotsa keeratud sall (peaasi, et käiguvahe kaetud oleks). Mõnes kohas nägime ka Vene turiste, kes ei pidanud oluliseks, et need nõudmised täidetud oleks, aga meilt giid igaks juhuks ikka palus. Et ilmad olid jahedad, oli sellest topelt rõivast õnneks ka üldisel soojashoidmisel abi.

0 Comments:

Post a Comment

Subscribe to Post Comments [Atom]

<< Home