4. päev – Koporje

Koporje ei ole tavapäraselt turistidel kavas. Selle oli reisiseltskond eelnevalt giidile ette söötnud, et see on koht, kuhu tuleb minna. Giid oli teinud pisut eeltööd ja leidnud netist kellegi reisikirja, mis rääkis kui võsas ja rohtus Koporje kindlus on. Seetõttu olime valmistunud hullemaks. Agaramad meist olid kaasa võtnud kummikud (minul vaatas Indrek norrakate ilmaennustust Venemaa kohta ja norrakad vihma ei lubanud, nii et ma kummikuid kaasa ei võtnud. Kui oleks vihmasemad ilmad olnud, oleks kummikud asja eest olnud).

Kohapeal selgus, et kindlus polnud vahepeal mitte ainult rohust välja niidetud, vaid sinna oli suisa muuseum tekkinud. Muuseumitöötajal, kes meile ekskursiooni tegi, võttis kodust välja tulemine aega (Teate, tavaliselt meil tellitakse ekskursioone ette. No aga meil polnud ju õrna aimugi, et teil siin selline teenus on) ja objekti külastus venis häbematult pikaks. Kindlus oli küll huvitav, aga mitte nii põnev, et seal 2 tundi olla. Mis kindluse omapäraseks tegi, oli see, et põhiplaanilt oli tegemist välja venitatud kolmnurgaga ning müüri nurgatornid olid ainult kahes küljes. Ühes küljes oli ainult müür. Seal oli vanasti voolanud kiirevooluline jõgi, millest tänaseks oli pelgalt väike nire alles jäänud.