4. päev - Jaanilinn (Ivangorod) - Tallinn

Järgmine peatus oli Jaanilinna kindlus. Enne kui sinna jõudsime, pidas meid kinni miilits. Miilits pidas meid kinni ka Peterburist väljudes – ilmselt oli tiheda huvi süüdlaseks tibukollane värv, mistõttu buss juba kaugelt silma hakkas. Seekord peeti väidetavalt kinni sellepärast, et mingi tuli ei põlenud (giidi sõnul otsitud põhjus) ja siis otsustati trahvida selle eest, et bussijuhi volitus bussi kasutamiseks ei olnud vene keelde tõlgitud ja tõlget notariaalselt kinnitatud. Mõnda aega nad siis bussijuhid sebisid miilitsatega ja lõpuks sõitsime edasi.

Jaanilinna kindluses pidi meid ees ootama ekskursioon, mis giidi sõnul oli kokku lepitud suisa juhataja tasemel. Ilmselt unustas see juhataja oma alluvaid sellest teavitamast ja mingi hetk vaatas, et pagan, pühapäev ju. Nii et giidi me ei saanud. Ja piletimüüja polnud midagi kuulnudki sellest, et mingi ekskursioon on tulemas. Robert rääkis siis, mis ta teadis. Et Jaanilinn ja Narva on üldiselt olnud enamasti üks linn ja funktsioneerinud ühe kindlusena. See, et Narva jõest läheb läbi linna- ja riigipiir on suht uus ja hiline nähtus. Robert näitas meile kätte ka Eesti Wabariigi aegsed suurtükid. Suurtükid oli tegelikult tsaariaegsed, aga ostetud värske vabariigi poolt kaitseks. Olid ägedad küll. Kindlus ise oli ka tohutu suur. Teised selle reisi suletud territooriumid (kloostrid, kremlid, kindlused) olid selle kõrval ikka poisikesed.

Kindluses lasti meil tükk aega aega viita. Oliverilt tuli ettepanek, et enne kui bussi piiripunkti lükkame, võiks Jaanilinna linnas pisut ringi vaadata. Et niikuinii iseseisvalt sinna tavaliselt kolama ei satuta kuna tegemist ju ikkagi piirilinnaga, kust valdavalt läbi sõidetakse. Aga, et Jaanilinn on põnev – siit leiab nii ülevenemaalisi tüüpprojekti järgi ehitatud maju kui Eestile omaseid tüüpmaju. On tõesti põnev linn.

Kui buss end tsaariaegse vabrikuasula juurde parkis, võttis ohkama ja õhkama küll. Ja nördima pani, et aega ringi vaadata anti täpselt 10 minutit (ilma liialdamata). Kui üle jõe asuvas Narva Kreenholmis tegeleti tsaariajal villast kanga valmistamisega, siis Jaanilinna poolne vabrik oli spetsialiseerunud lina ja kalevi tootmisele.

Tööstusrevolutsiooni kõrghetkel (19.- 20. Saj vahetusel) oli tavaks, et vabrikandid ei rajanud pelgalt tootmishooneid, vaid ka tööliselamuid, haiglaid, koole, lõbustusasutusi, kirikut jms – sõna otseses mõttes töölisasula.

Esmalt hakkas silma kaarekujulise nurgalahendusega tohutus suurte kaarakendega ehitis, mida kohalikud (sh liinibussi juht) avaliku peldikuna kasutavad. Et maja oli lahti, sai ka sees kolada. Esimesel korrusel oli uhke kaarjas fuajee, teisel korrusel avar, kõrge, õhuline, sammassaal. Ilmselt on maja projekteeritud ja ehitatud vabriku kõrgemate ametnike klubihooneks (nagu nt Lutheri vabriku juurde rajati klubihoone, kus praegu on Pagaripoiste pesa). Kohalikud rääkisid, et nõuka ajal oli see tavapärane stalovaja.

Kerges kalopis panid entusiastlikumad mööda tänavat ajama ja ei pidanud pettuma. Nagu Oliver tabavalt ütles – ta arvas, et sellises mastaabis vabrikutööliste kortermaju on ainul Inglismaal, tööstusrevolutsiooni sünnimaal. Majad olid võimsad 4-korruselised paekivist hooned, omavahel ühendatud kaaristikega. Mõnelgi olid võluvad rõdupiirded ja kentsakad tornikesed. Kahju, et seal rohkem aega ringi vaadata polnud.

Järgmisena otsiti üles vabriku kunagine kirik, mis on viimastel aastatel üles vuntsitud ja paistab oma heleda dekoori ja kuppelmaastikuga silma ka Narva jõe sillalt, piiri ületades. Alguses tundus, et kiriku juurde ei pääsegi, sest kõrval oli traataed ja hoiatus värava mitteavamiseks. Aga selle kõrval oli väike jalgvärav lahti ja võsastunud teerada viis kirikuni. Kiriku keldris olid sargad vabrikandipere säilmetega.

Siis kupatati meid kõiki jälle bussi ja panime piiri poole ajama – giidil oli suur hirm, et jääme piiril vahtkonna vahetuse ajale või siis sõidab Eurolinesi liinibuss meile piiril sisse. Jõudsime piirile ja meie ees oli üks buss (seesama, kellega me olime Koidula piiripunktis saatuslikult kohtunud). Kui me Jaanilinna kindlusest piiri poole vaatasime, oli ka kogu aeg 2 bussi sees, nii et ega me poleks varem piirile minnes, kiiremini üle piiri pääsenud. Aga giidil oli vaja muidugi nina peale visata, et näe, kuna te Jaanilinnas ka veel tahtsite kolada, siis nüüd peate piiril ma-ei-tea-kui-kaua-virelema. Ju tal siis hakka kergem kui sai meid kooliõpetajalikult noomida.

Aga piiril polnud me üldse nii väga kaua. Ja kui lõpuks anti käsklus „asjadega piiripunkti“, siis läks saba ülikiirelt. Kotte ei vaadatud kellegil läbi, ainult passi vaadati korra. Kui üle poole meist piirilt läbi olid, saime ka aru, miks kiirustati – Eurolinesi buss saabus ja temale taheti ju kiiret pääsu tagada.
Kui kõik piirilt läbi, sõitis buss paarsada meetrit edasi ja peatus oli tax free shopis. Kus müüdi nagu ikka – lõhnu, komme, alkoholi – tüüpilises rahvusvahelises valikus, Vene komme, alkoholi vist polnudki müügil. See kohustuslik peatus tehtud, panime Tallinna poole leekima. Suitsumehed ei pidanud muidugi 200 km Tallinnani vastu ja nii tehti Viitnal veel suitsupaus ka.
Tallinnasse jõudsime lõpuks mingi 23 paiku.

ROMDARYF