3. päev – Vitaslavlitsõ vabaõhumuusuem
Kivi viske kaugusel Jurjevi kloostrist ja eraklast asub kohalik vabaõhumuuseum. Muuseumi üks eksponaate - puidust tuulik - on Jurjevi kloostri parklast paarkümmend sammu kaugusel ja taamal paistab ka üks puitkirikutest.
Täna oli siis see päev, mil programmis oli ette nähtud kogu reisi ainuke paus lõunasöögiks – pärast vabaõhumuuseumi külastust. Tehti aga nagu sellel reisul juba kombeks – vaadake, paremal on muuseum (mille territooriumil asuvast kioskist saab jooke, saiakesi ja päris head jooki meest ja õllest) ja vasakul on restoran, kohtume tunni pärast bussis. Pistsime siis muuseumi poole punuma, lootes, et ehk on võimalik enne bussi minekut kuskilt mõni pirukas kaasa haarata. Ja niimoodi pool-sörgil me muuseumi siis läbisime.
Koht ise on võluv. Kokku on tassitud arhailisemaid Vene talutare tüüpe ja ilmselt oli tegemist ka pisut jõukamate elamutega – päris hütikesi ei näinud. Vene tüüpiline talutare on kahe korruseline – esimesel korrusel on loomad ja abiruumid ning teisel korrusel elamisruumid. Eluruum lae all on magamislavatsid. Muuseumis oli nii mõnelgi majal lae ja lavatsi vahel napilt 15-20 cm ruumi. Nii kitsastes tingimused talupojad vanasti siiski ei olevat elanud – lihtsalt maju uuesti muuseumis kokku pannes läks neil üht-teist nihu. Tegijatel ikka juhtub.
Muuseumis oli ridamisi talumaju ja kirikuid, üks tuulik ka. Külastajatele avatud olid mõned talumajad. Kirikuid võis väljast imetleda. Mõnede majade ees tegid muuseumitöötajad kohapeal suveniire (laastust kotte, viiske mütse, ehteid, lusikaid jms), külalistele avatud majades istusid valvurimutid rahvariietes nurgas. Majades sees pildistamine oli tasuline (100 rubla). Kahjuks lasti majadesse ainult II korrusele eluruumi ossa. Muidu oleks täitsa põnev olnu dka I korrusel ja pööningul pisut ringi tuulata.
Maja „eluosa“ on sarnane meie reheelamule – kesksel kohal oli ahi (tõsi, tihti tekkis küsimus, kuidas nad suitsu majast välja said, sest korstnaid majadel ei olnud – ju saadeti pööningule tiirlema?) ahju juures kohe väike köök söögilauaga ja suurem elutuba, kus kõiki tubaseid töid tehti. Magamisasemed, nagu öeldud, olid lavatsitena elutoa kohal. Tihti sai ahju peal ka magada. Köögi ja elutoa vahel oli enamasti laudsein. Ahjust diagonaalis oli ikooninurk – et koldest tulevad pahad vaimud saaks tagasi löödud.
Muuseumist väljudes sattusime pulma peale. Seal pidi olema päris levinud, et pulmi tullakse sinna pidama. Sh kostitavad muuseumitöötajad pulmalisi vanade vene kommetega.
Kui me söögikohta jõudsime oli bussi väljumiseni loetud 10-15 minutit. Pirukate lette oli suht kuivale tõmmatud, kuid omad valikud said kõik, kes tahtsid, siiski enam-vähem tehtud. Järgnes 4 tunnine sõit Peterburgi.
Täna oli siis see päev, mil programmis oli ette nähtud kogu reisi ainuke paus lõunasöögiks – pärast vabaõhumuuseumi külastust. Tehti aga nagu sellel reisul juba kombeks – vaadake, paremal on muuseum (mille territooriumil asuvast kioskist saab jooke, saiakesi ja päris head jooki meest ja õllest) ja vasakul on restoran, kohtume tunni pärast bussis. Pistsime siis muuseumi poole punuma, lootes, et ehk on võimalik enne bussi minekut kuskilt mõni pirukas kaasa haarata. Ja niimoodi pool-sörgil me muuseumi siis läbisime.
Koht ise on võluv. Kokku on tassitud arhailisemaid Vene talutare tüüpe ja ilmselt oli tegemist ka pisut jõukamate elamutega – päris hütikesi ei näinud. Vene tüüpiline talutare on kahe korruseline – esimesel korrusel on loomad ja abiruumid ning teisel korrusel elamisruumid. Eluruum lae all on magamislavatsid. Muuseumis oli nii mõnelgi majal lae ja lavatsi vahel napilt 15-20 cm ruumi. Nii kitsastes tingimused talupojad vanasti siiski ei olevat elanud – lihtsalt maju uuesti muuseumis kokku pannes läks neil üht-teist nihu. Tegijatel ikka juhtub.
Muuseumis oli ridamisi talumaju ja kirikuid, üks tuulik ka. Külastajatele avatud olid mõned talumajad. Kirikuid võis väljast imetleda. Mõnede majade ees tegid muuseumitöötajad kohapeal suveniire (laastust kotte, viiske mütse, ehteid, lusikaid jms), külalistele avatud majades istusid valvurimutid rahvariietes nurgas. Majades sees pildistamine oli tasuline (100 rubla). Kahjuks lasti majadesse ainult II korrusele eluruumi ossa. Muidu oleks täitsa põnev olnu dka I korrusel ja pööningul pisut ringi tuulata.
Maja „eluosa“ on sarnane meie reheelamule – kesksel kohal oli ahi (tõsi, tihti tekkis küsimus, kuidas nad suitsu majast välja said, sest korstnaid majadel ei olnud – ju saadeti pööningule tiirlema?) ahju juures kohe väike köök söögilauaga ja suurem elutuba, kus kõiki tubaseid töid tehti. Magamisasemed, nagu öeldud, olid lavatsitena elutoa kohal. Tihti sai ahju peal ka magada. Köögi ja elutoa vahel oli enamasti laudsein. Ahjust diagonaalis oli ikooninurk – et koldest tulevad pahad vaimud saaks tagasi löödud.
Muuseumist väljudes sattusime pulma peale. Seal pidi olema päris levinud, et pulmi tullakse sinna pidama. Sh kostitavad muuseumitöötajad pulmalisi vanade vene kommetega.
Kui me söögikohta jõudsime oli bussi väljumiseni loetud 10-15 minutit. Pirukate lette oli suht kuivale tõmmatud, kuid omad valikud said kõik, kes tahtsid, siiski enam-vähem tehtud. Järgnes 4 tunnine sõit Peterburgi.
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home