2. päev - Suur-Novgorod
Kella 18-ks olime siis Suur-Novgorodis. Kuna programm oli meil tihe ja päevavalgust veel paari tunni jagu, suunduti kõigepealt kremli. S-Novgorodi kremli peakirik on Sofia kirik – tohutu võimsa ja ilusa ikonostaažiga ning siseruumiga (pildistamise eest taheti 100 rutsi). Keset kremli platsi oli 19 sajandil (1882?) püsti pandud skulptuur „Tuhande aastane Venemaa” – ülistus vene tsaaririigile. Vaatamata sellele, ei võetud skulptuuri nõuka ajal maha.
Kremlimüüri taga oli plaaž ja jalakäijate sild üle jõe. Sillalt paistis teisel jõe kaldal mälestus kunagisest uhkest Jaroslavi kaubahoovist – hoovi jõe poolsest sillast oli säilinud tagumine sein. Hoovis olid alles mõned kirikud ja väravamaja (või olid need kõik rekonstruktsioonid, kes seda enam mäletab).
Siis lükati kõik bussi ja sõit läks hotelli poole, mis ei olnud üldse kaugel. Paraku on S-Novgorodis järgmisel aastal rahvusvahelised hansapäevad ja linnas alanud suur võõpamise ja asfalteerimise kampaania (muuseas, nägime nii mõneski linnas majade korda tegemist või just võõbatud maju – kuskil ei paistnud silma, et lisaks värvimisele pandaks rõhku ka majade välisele soojustamisele, nagu meil viimasel ajal õudselt moes on).
Tiirutasime ümber hotelli juba mitmendat ringi, aga paraku olid kõik teed, mis hotellini viisid, kas üles kaevatud või varustatud „telliskiviga”. Bussiga sai küll suht lähedale, aga parklasse mitte. Millegipärast oli reisiteenuse pakkujate ideeks mitte mingil juhul inimesi oma kompsudega hotelli lähedal maha panna, küsida retseptsioonist, kuidas nendeni siis ikkagi saab – st lasta inimesed sööma, tubadesse (aeg oli juba 9 tuuris ja giid oli teinud paanikavooru, et linnas pole kuskil võimalik nii hilja süüa ja hotelli restoranis lõpetatakse tellimuste vastuvõtmine punktipealt kl 21.30 ning restoran ise sulgeb uksed südaööl) ja manööverdada bussiga siis nagu parasjagu saab. Üldse oli imelik, et kui me bussiga mingi objekti parklasse sõitsime, siis pidasid bussijuhid sobivaks kogu manööverdus ette võtta reisijaid täis bussiga. Muidugi oli sümpaatne, et bussijuhid tundsid huvi ja käisid kultuuriobjektidel kaasas, aga nad oleksid selle 50-pealise karja saanud kätte ükskõik millise objekti uksel ka siis kui nad oleksid meid parklas supsti välja lasknud ja siis omakeskis manööverdamisega tegelenud.
Olles proovinud paari võimalust pisut kaugemalt hotellile läheneda, otsustas (tibukollane, erksavärviline ja pilkupüüdev) buss ennast hotelli parklasse sisse rammida „telliskivi” alt, st sõites ühesuunalise tänava vastassuunas. Eelnevat diskusiooni reisiseltskonnaga ei toimunud – et mis te arvate, kas sõidame keelumärgi alt sisse? Muidugi istus järgmisel ristmikul miilits ja sügas heameelest kukalt. Venemaal tavapärane jutt – sellise rikkumise eest meil üldse polegi trahvi ette nähtud, vaid kohe võetakse load ära – ei leidnud miskipärast Venemaale tavalist lahendust – et oleks summas kokku lepitud. Pärast poole tunnist bussis passimist lasti meid lõpuks välja. Agaramad meist alustasid miilitsatega ise diskusiooni. Lisaks keelumärgi alt sisse sõitmisele pandi pahaks ka seda, et juhilube pole vene keelde tõlgitud ja tõlget notariaalselt kinnitatud. Igatahes läks veel oma 15-30 minti kuniks lõpuks selgus, et karistus on 4000 rutsi (ca 2000 krooni) sulas, miilitsa kõrvale tooli peale. Nojah, võiks ju norida ja öelda, et euroopalikus riigis oleks miilits võtnud kallid külalised sappa ja viinud hotelli kohale. Või, et trahvi osas peavad läbirääkimisi bussijuhid ja giidid, mitte reisijad. Ning, et Venemaale reise korraldavad bürood peaksid olema piisavalt kogenud ja suutlikud selliseid trahvisummasid juba eelarvesse planeerimisel (eriti kui sul on erkkollane ja väga silmapaistev buss!). Meile igatahes teatati, et vot nüüd kasseerime selle trahvi teilt sisse (eelmisel hommikul loodud ühiskassast). Nii et lõpuks olime me veel ise süüdi, et bussijuht ei pea kinni liikluseeskirjadest, giid ei suuda adekvaatselt reageerida (astuda hotelli retseptsiooni ja küsida, kuidas nendeni pääseb), raisata ära tund aega, mil näljased ja väsinud inimesed oleks võinud juba ammuilma midagi targemat teha. Tühja sest trahvist (ca 50 kr/nägu), aga suhtumine oli küll selline millest jäi ikka halb maitse suhu. Kuna sellist suhtumist oli ka teistel päevadel, teistes olukordades, siis ainus, millega me suutsime endil tuju ülal hoida, oli et ju nad siis üritavad pakkuda meile pehmet maandumist. Et oleks ju kole küll kui bussis oleks luksteenindus ja siis astud õue ja seal on tüüpiline Venemaa on tüüpilise ebaviisaka suhtumisega. Kusjuures bussijuhid ja giidi olid muidu sümpaatsed inimesed.
Lõpuks olime kõik õnnelikult hotellis, tubadesse jaotatud ja all restos söömas. Restos mängis ka elav muusika (oli siiski reede õhtu!) – mees süntekal ja naine mikrofonil. Saime meiegi mõned jalakeerutused tehtud kuniks meie rooga köögis (mis, muide oli avatud siiski täpselt niikaua kuni me kõik olime oma ninaesise kätte saanud) küpsetati.
Ööbimine oli ***tärni hotellis Sadko.
Kremlimüüri taga oli plaaž ja jalakäijate sild üle jõe. Sillalt paistis teisel jõe kaldal mälestus kunagisest uhkest Jaroslavi kaubahoovist – hoovi jõe poolsest sillast oli säilinud tagumine sein. Hoovis olid alles mõned kirikud ja väravamaja (või olid need kõik rekonstruktsioonid, kes seda enam mäletab).
Siis lükati kõik bussi ja sõit läks hotelli poole, mis ei olnud üldse kaugel. Paraku on S-Novgorodis järgmisel aastal rahvusvahelised hansapäevad ja linnas alanud suur võõpamise ja asfalteerimise kampaania (muuseas, nägime nii mõneski linnas majade korda tegemist või just võõbatud maju – kuskil ei paistnud silma, et lisaks värvimisele pandaks rõhku ka majade välisele soojustamisele, nagu meil viimasel ajal õudselt moes on).
Tiirutasime ümber hotelli juba mitmendat ringi, aga paraku olid kõik teed, mis hotellini viisid, kas üles kaevatud või varustatud „telliskiviga”. Bussiga sai küll suht lähedale, aga parklasse mitte. Millegipärast oli reisiteenuse pakkujate ideeks mitte mingil juhul inimesi oma kompsudega hotelli lähedal maha panna, küsida retseptsioonist, kuidas nendeni siis ikkagi saab – st lasta inimesed sööma, tubadesse (aeg oli juba 9 tuuris ja giid oli teinud paanikavooru, et linnas pole kuskil võimalik nii hilja süüa ja hotelli restoranis lõpetatakse tellimuste vastuvõtmine punktipealt kl 21.30 ning restoran ise sulgeb uksed südaööl) ja manööverdada bussiga siis nagu parasjagu saab. Üldse oli imelik, et kui me bussiga mingi objekti parklasse sõitsime, siis pidasid bussijuhid sobivaks kogu manööverdus ette võtta reisijaid täis bussiga. Muidugi oli sümpaatne, et bussijuhid tundsid huvi ja käisid kultuuriobjektidel kaasas, aga nad oleksid selle 50-pealise karja saanud kätte ükskõik millise objekti uksel ka siis kui nad oleksid meid parklas supsti välja lasknud ja siis omakeskis manööverdamisega tegelenud.
Olles proovinud paari võimalust pisut kaugemalt hotellile läheneda, otsustas (tibukollane, erksavärviline ja pilkupüüdev) buss ennast hotelli parklasse sisse rammida „telliskivi” alt, st sõites ühesuunalise tänava vastassuunas. Eelnevat diskusiooni reisiseltskonnaga ei toimunud – et mis te arvate, kas sõidame keelumärgi alt sisse? Muidugi istus järgmisel ristmikul miilits ja sügas heameelest kukalt. Venemaal tavapärane jutt – sellise rikkumise eest meil üldse polegi trahvi ette nähtud, vaid kohe võetakse load ära – ei leidnud miskipärast Venemaale tavalist lahendust – et oleks summas kokku lepitud. Pärast poole tunnist bussis passimist lasti meid lõpuks välja. Agaramad meist alustasid miilitsatega ise diskusiooni. Lisaks keelumärgi alt sisse sõitmisele pandi pahaks ka seda, et juhilube pole vene keelde tõlgitud ja tõlget notariaalselt kinnitatud. Igatahes läks veel oma 15-30 minti kuniks lõpuks selgus, et karistus on 4000 rutsi (ca 2000 krooni) sulas, miilitsa kõrvale tooli peale. Nojah, võiks ju norida ja öelda, et euroopalikus riigis oleks miilits võtnud kallid külalised sappa ja viinud hotelli kohale. Või, et trahvi osas peavad läbirääkimisi bussijuhid ja giidid, mitte reisijad. Ning, et Venemaale reise korraldavad bürood peaksid olema piisavalt kogenud ja suutlikud selliseid trahvisummasid juba eelarvesse planeerimisel (eriti kui sul on erkkollane ja väga silmapaistev buss!). Meile igatahes teatati, et vot nüüd kasseerime selle trahvi teilt sisse (eelmisel hommikul loodud ühiskassast). Nii et lõpuks olime me veel ise süüdi, et bussijuht ei pea kinni liikluseeskirjadest, giid ei suuda adekvaatselt reageerida (astuda hotelli retseptsiooni ja küsida, kuidas nendeni pääseb), raisata ära tund aega, mil näljased ja väsinud inimesed oleks võinud juba ammuilma midagi targemat teha. Tühja sest trahvist (ca 50 kr/nägu), aga suhtumine oli küll selline millest jäi ikka halb maitse suhu. Kuna sellist suhtumist oli ka teistel päevadel, teistes olukordades, siis ainus, millega me suutsime endil tuju ülal hoida, oli et ju nad siis üritavad pakkuda meile pehmet maandumist. Et oleks ju kole küll kui bussis oleks luksteenindus ja siis astud õue ja seal on tüüpiline Venemaa on tüüpilise ebaviisaka suhtumisega. Kusjuures bussijuhid ja giidi olid muidu sümpaatsed inimesed.
Lõpuks olime kõik õnnelikult hotellis, tubadesse jaotatud ja all restos söömas. Restos mängis ka elav muusika (oli siiski reede õhtu!) – mees süntekal ja naine mikrofonil. Saime meiegi mõned jalakeerutused tehtud kuniks meie rooga köögis (mis, muide oli avatud siiski täpselt niikaua kuni me kõik olime oma ninaesise kätte saanud) küpsetati.
Ööbimine oli ***tärni hotellis Sadko.
0 Comments:
Post a Comment
Subscribe to Post Comments [Atom]
<< Home