2. päev -Pihkva

Pihkva suhtes oli paljudel meist eelarvamusi, minul sealhulgas. Tänasel päeval on ta ju teada-tuntud kui sõjaväelaste linn, kus asub 76. Õhudessantväelaste diviis, mis käinud nii augustiputšises Eestis kui viimati Gruusias. Jah, linn elanikest on 30% seotud sõjaväelastega (teenistujad ja tugistruktuur), aga vanalinn – see on nagu väike Pariis – suursugused bulvarid, klassitsistlik arhitektuur, väikekodanlust rohkem kui rubla eest. Eks selle suurejoonelise vanalinna ehitamise käigus (valdavalt kroonuajal) on minema pühitud ohtralt vanemat kihistust. Üht-teist vanemast ajast on võimalik leiada tikutulega tagahoovidest otsides. Meie näiteks leidsime nii toreidad puitmaju kui kuplita kirikuid. Armas oli ka vana linnamüür, mida veel rekonstrueerida jõutud polnud – enamasti oli tegemist muldvalliga, kus aeg-ajalt midagi müüritaolist välja paistis. See osa müürist, mis oli rekonstrueeritud, nägi välja tavapärase, klanitud ja igavana. Üldse on Venemaal muististega tihti see lugu, et eks nad on 20. sajandil suures osas uuesti üles ehitatud, st rekonstrueeritud. Naljahambad irvitavad seejuures, et 30-40. aasta pärast näeb juba igasugune rekonstruktsioon tõetruu välja, sest auväärses eas on juba ju needki. See selleks. Kuna me linnas suht vähe viibisime, siis ega linnasüdamest väljas olevaid alasid nägime ainult bussiaknast ja vilksti. On neilgi oma Lasna- ja Mustamäed. Ehitustegevus on seal suht vilgas. Neil pidavat seal olema poliitika, et kui sa teenid Pihkva dessandis 5 aastat, saad sa korteri tasuta endale. Teenistuses oleku ajal saad korterid soodsalt rentida. Ja maju muudkui kerkib ja kerkib.

Esimene objekt Pihkvas oli põige keskaegsesse kaupmeheelamusse tehtud suveniiripoodi „Menšikovide palatid”. Suuremat huvi pakkus küll hoone ise, aga kaubaks läksid ka raamatud ja muud vidinad.

Järgmine peatus oli Miroži kloostris. Kloostrikompleks oli väike, ajaloolisest linnasüdamest pisut eemal, kahe jõe ristumiskohal ja seega enamasti tihti üleujutatav. Kloostri territooriumil oli 2 kirikut – üks pärines 12., teine 17. sajandist. 12. sajandi kiriku interjöör oli üleni kaetud freskodega. Arvatavasti on ka freskod rajatud 12. sajandil paari aasta jooksul ja nendest on tänaseks säilinud aukartustäratav 83%. Enim kahjustatud on allpool olevad piirkonnad – just selle sama üleujutuste tõttu. Freskode tonaalsus on valdavalt sinine ja roheline – mõlema värvi pigmendid toodi omal ajal Süüriast sisse. Eks seegi näitab Pihkva Vürstiriigi vägevust – odav lõbu see olla ei saanud ja seepärast need freskod teiste omasuguste (millede tonaalsus enam maavillasem, punakam ja pruunim, on) seas, lisaks heale säilivusele, esile tõusevad. Pildistamine kirikus sees maksis 100 rubla.
Restaureerimistööd kirikus ja arheoloogilised kaevamised kiriku ümber aktiivselt käisid, nii et ilmselt leitakse nii mõndagi põnevat seal veel.

Teise, uuema kiriku tänase päeva põhiväärtus on selles, et tal on kuulus moodne ikonostaaž (1992. aastast) tehtud oma ala kuulsa meistri poolt (kelle nimi mul kahjus meelest läinud on). Nõukogude perioodil oli kirikuruum kasutusel korteritena (ilmselt siiski kohe peale sõda kui elamukriis kõige suurem oli) ja kiriku all olevad ruumid oli kasutusel kohvikuna.
Kloostris endas on tänasel päeval väga väike elanikkond (3 munka ja mõned kuuletujad) ja tegelevad nad ikoonimaalimise õpetamisega.

Pihkva viimane huviväärsus meie nimekirjas oli kreml. Kompleks ise pidada olema jällegi suurepärane rekonstruktsioon – algsest kompleksist alles vist ainult kolmainukirik (väidetavalt viies samal asukohal).
Selles piirkonnas, kus meie 4 päeva ringi kolasime, oli tihti kirikute puhul tavaks, et nende sissepääs asus II korrusel. Peatrepid olid sel juhul alati kaetud ja uhkelt vormistatud. Ka Pihkva kremli kolmaainukirik oli selline.

Kui ma nädalapäevad enne sõitu reisi programmilise poolega tutvust tegin, ei jäänud mul märkamata, et lõunasöögiks oli paus ette nähtud ainult ühel päeval. Lootsin, et tegemist oli näpukaga, ja ju teistel päevadel ikka ka arvestatakse, et eelkõige on reisisellid inimesed, kes tahavad süüa, juua, pissil käia, suitsu tõmmata. Noh meie reisul tuli lõunasöögi osas teha enamasti valikuid – kas minna huviväärtustega tutvuma või minna sööma. Õnneks oli Pihkva kremli juures üle tee stalovaja, kust sai kiirelt toidu pintslisse pista ja siis oligi veel jäänud tunnike „vaba aeg linnas”. Haakisin end Oliverile sappa ja meie retk vanalinnas oli kiire, kuid meeleolukas. Ülejäänud veetsid tunnikese kohalikul tohutusuurel turul.

Kl 14 algas meie sõit Suur-Novgorodi poole. Kilomeetreid kahe linna vahel võis olla umbes 120, aga kilometraaž ei olnud üldse oluline. Vahemaid S-Novgorodi mõõdeti tundides (nagu ka S-Novgorodist Peterburi) – mitte alla 4 tunni. Sel ajal tehti ka 2 pissi- ja suitsupeatust. Esimene pool teest oli määratlusega „hea tee”, buss sõitis umbes 80 km/tunnis. Teise poole teest buss sõna otseses mõttes roomas ühest teeaugust teise. Ja jõudsime me nibin-nabin 4 tunniga. Giid jõudis ikka paar korda mikrofoni ohata – saate nüüd aru, miks Mongolid seda kanti omal ajal ei vallutanud.

Sellise kannatusteraja plussiks oli, et bussiaknaist sai täitsa rahulikult vaadata tüüpilisi Vene külakesi. Hämmastav, et nendes vanades majades kohutava tee ääres elas üllatavalt palju inimesi – otseselt maha jäetud, tühjade aknaaukudega elamisi silma väga ei hakanud. Venelastele ei näi ka olevat suurt kirge oma maju väga ümber ehitada. Harva kui kellelgi oli pööningut kõrgemaks, laiemaks, suuremaks ehitatud, nagu meil tavaliselt tehakse. Pigem oli majale paar juurdeehitust või mõni uhkem klaasidega veranda külge poogitud. Needki „lisad” nägid paarikümneaasta tagused välja. Üldiselt olid nendes külades lapsepõlveradade multikatest tuttavad majad – 1-korruselised, viilkatusega, otsaseinaga vastu tänavat, maja ees lillepeenar, enamasti 3 akent tänava poole. Kes oli jõukam, pani juba neli või viis akent tänavapoolsesse otsaseina. Välja kasvasid sellised majatüübid 18. sajandi linnaelamutele kehtestatud tüüpprojektidest. Päris tare-tarekesi, põliseid nn „reheelamuid” silma ei hakanud – neid nägime järgmisel päeval vabaõhumuuseumis. Oliver, kes on Venemaa selles osas palju kordi ringi kolanud, ütles, et temal on õnnestunud kord mingi maantee remondist tuleneva ümbersõidu ajal sattuda päris vanade vene reheelamute külla. Aga need majad olid olnud tõesti räbalas seisus ja kohe-kohe kokku kukkumas. Jällegi on eestlastel põhjust rõõmu tunda, et nii mõneski Eestimaa otsas on vanad reheelamud alles ja elule kõpitsetud (olgugi, et sageli kasutusel n.ö. pühapäevakoduna).