3. päev - Kroonlinn

Peterburi meil selle reisi sihtrühmas polnud – polnud mõtet ennast narrida poole päevaga linnas kus ka poole nädala pärast tundub, et mitte kuhugi ei jõua ja mitte midagi ei näe. Niisiis oli meil järgmine sihtpunkt Kroonlinn, mis asub Peterburist mere pool. Miks Kroonlinn praegu turistide seas menukas on, on kunagise suletud linna staatus ja soov näha, mis sellest kõigest siis tänapäeval järgi on. Eestlastel siis loomulikult Liidia teema ka. Giid ütles, et kui tema esimesed korrad Kroonlinna sattus, oli tunne nagu oleks ta sattunud Hitchcock filmi. Meil seda tunnet ei olnud. Eks nad olid juba jõudnud linna pisut kasida ja koristada ka. Väsimusest ja tujukusest võitu saanuna, tunnistasime linna väga võluvaks ja vaadatavaks.

Millegipärast otsustasid reisikorraldajad, et kõige õigem tee Kroonlinna viib läbi Peterburi kesklinna, Nevski prospekti. Teadjamad olid küll kursis, et Kroonlinna viib ka linnast möödasõitev ringtee, aga siis oleks kilometraaž suurem tulnud. Ehkki oli laupäeva õhtu kl 18, oli Peterburi kesklinn umbes ja ummikus. Nii me siis tiksusime uhketel prospektidel kiirusega, mis oleks au teinud kurvis pidurdavale teole.

Lõpuks, napilt enne päikeseloojangut (õigem oleks ikka öelda, et loojangul) jõudsime Kroonlinna. Ega erilist vaimustust see linn meis algul ei tekitanud – päev oli olnud pikk, korraliku lõunat polnud peaaegu keegi meist söönud ja siis olime veel mitu tundi ummikus vegeteerinud. Nii et kui tehti esimene peatus ja öeldi, et ruttu-ruttu, paremal on kemps ja vasakul on kahe kvartali kaugusel maja, millel on tahvel Liidia Koidulale (kes oli Kroonlinnas elanud mitmes majas ja korteris, kuid tahvel oli vist ainult sellel ühel majal), ei suutnud meie just eriti vaimustuda. Aga kui järgmine peatus tehti meremeeste kiriku juures, siis vajus suu ikka lahti küll. Alguses tuli läbi murda ilmselt põlvekõrguseks hekiks mõeldud džunglist, aga rikkust, uhkust ja suursugusust, mis võsa vahelt-tagant paistis oli ikka meeletult. Sama võimas maja nagu hommikune postmodernistlik kultuurimajagi. Kiriku kõrval oli plats ja platsi kõrval oli tänav, millel oli malmist sillutis. Kunagi olevat kõik Kroonlinna tänavad olnu malmiga sillutatud, aga suurem osa neist oli kas siledus mõttes mingil ajal asfalteeritud või olid malmsillutised „Emexisse“ viidud.

Järgmine peatus, juba suht pimedas ja mitmendal ringil olles (sest Kroonlinnas on ju sadamaid mitmeid ja meri tuleb lõpuks igal pool vastu ning kus sa tead, kus on SEE sadam ja SEE sillapost, mida vaja), oli Kroonlinna nulli juures. Märked on ühe tagasihoidliku silla postil ja rahvas teadis rääkida, et põhjus, miks veetaset just Kroonlinnas arvestatakse, tulenevad sellest, et seal avaldavad tõusud ja mõõnad kõige vähem mõju ja tulemus on sellevõrra ausam.

Tegime veel jalutuskäigu kuuvalgel kuiva doki ja Krusensterni ümbermaailma reisi alguse sadama juures.

Selleks ajaks oli kell tiksunud juba 22.00 täis. Rahvale anti valida, kas minna otse hotelli (kuskil Piiteri kesklinnas) või teha enne peatus suures-moodsas, ööpäev läbi lahti kaubanduskeskuses. Tund oli hiline ja kõhud olid tühjad. Loogilisem tundus saada oma salatikarp või pitsatükk kauplusest kätte kui sõita veel jumal teab kui kaua hotelli ja avastada, et restoran on juba suletud. Samuti tuli varuda moona järgmise päeva bussireisuks koju ja suveniirideks kodustele. Jõudsime poodi u 10 minutit enne kella 11. Kõigile ootamatult olid venelased hakanud alkoholitarbimist suunama ja kassasse jõudes selgus, et peale kella 23 üle 15 kraadiseid jooke osta ei saa. Giid ja bussijuhid väitsid, et sellist asja pole nende silmad varem näinud. Kusjuures oli sümpaatne, et õlut ja veini sai ju osta. Kui Tallinnas kella kaheksane keeluaeg kehtis, siis oli häda ju selles, et iga kord poodi minnes mõtlesid, ega mul pudelit veini pole varuks vaja soetada.

Nojah, söögid, kingid varutud, läks sõit hotelli poole. Seekord ööbisime hotellis Ladoga ja öösel (oli see nüüd 1.30 või 2.30) võisid soovijad minna ja vaadata, kuidas paariks tunniks silla linna süles tõsteti, et suured laevad liikuma pääseks.