4. päev - Jaanilinn (Ivangorod) - Tallinn

Järgmine peatus oli Jaanilinna kindlus. Enne kui sinna jõudsime, pidas meid kinni miilits. Miilits pidas meid kinni ka Peterburist väljudes – ilmselt oli tiheda huvi süüdlaseks tibukollane värv, mistõttu buss juba kaugelt silma hakkas. Seekord peeti väidetavalt kinni sellepärast, et mingi tuli ei põlenud (giidi sõnul otsitud põhjus) ja siis otsustati trahvida selle eest, et bussijuhi volitus bussi kasutamiseks ei olnud vene keelde tõlgitud ja tõlget notariaalselt kinnitatud. Mõnda aega nad siis bussijuhid sebisid miilitsatega ja lõpuks sõitsime edasi.

Jaanilinna kindluses pidi meid ees ootama ekskursioon, mis giidi sõnul oli kokku lepitud suisa juhataja tasemel. Ilmselt unustas see juhataja oma alluvaid sellest teavitamast ja mingi hetk vaatas, et pagan, pühapäev ju. Nii et giidi me ei saanud. Ja piletimüüja polnud midagi kuulnudki sellest, et mingi ekskursioon on tulemas. Robert rääkis siis, mis ta teadis. Et Jaanilinn ja Narva on üldiselt olnud enamasti üks linn ja funktsioneerinud ühe kindlusena. See, et Narva jõest läheb läbi linna- ja riigipiir on suht uus ja hiline nähtus. Robert näitas meile kätte ka Eesti Wabariigi aegsed suurtükid. Suurtükid oli tegelikult tsaariaegsed, aga ostetud värske vabariigi poolt kaitseks. Olid ägedad küll. Kindlus ise oli ka tohutu suur. Teised selle reisi suletud territooriumid (kloostrid, kremlid, kindlused) olid selle kõrval ikka poisikesed.

Kindluses lasti meil tükk aega aega viita. Oliverilt tuli ettepanek, et enne kui bussi piiripunkti lükkame, võiks Jaanilinna linnas pisut ringi vaadata. Et niikuinii iseseisvalt sinna tavaliselt kolama ei satuta kuna tegemist ju ikkagi piirilinnaga, kust valdavalt läbi sõidetakse. Aga, et Jaanilinn on põnev – siit leiab nii ülevenemaalisi tüüpprojekti järgi ehitatud maju kui Eestile omaseid tüüpmaju. On tõesti põnev linn.

Kui buss end tsaariaegse vabrikuasula juurde parkis, võttis ohkama ja õhkama küll. Ja nördima pani, et aega ringi vaadata anti täpselt 10 minutit (ilma liialdamata). Kui üle jõe asuvas Narva Kreenholmis tegeleti tsaariajal villast kanga valmistamisega, siis Jaanilinna poolne vabrik oli spetsialiseerunud lina ja kalevi tootmisele.

Tööstusrevolutsiooni kõrghetkel (19.- 20. Saj vahetusel) oli tavaks, et vabrikandid ei rajanud pelgalt tootmishooneid, vaid ka tööliselamuid, haiglaid, koole, lõbustusasutusi, kirikut jms – sõna otseses mõttes töölisasula.

Esmalt hakkas silma kaarekujulise nurgalahendusega tohutus suurte kaarakendega ehitis, mida kohalikud (sh liinibussi juht) avaliku peldikuna kasutavad. Et maja oli lahti, sai ka sees kolada. Esimesel korrusel oli uhke kaarjas fuajee, teisel korrusel avar, kõrge, õhuline, sammassaal. Ilmselt on maja projekteeritud ja ehitatud vabriku kõrgemate ametnike klubihooneks (nagu nt Lutheri vabriku juurde rajati klubihoone, kus praegu on Pagaripoiste pesa). Kohalikud rääkisid, et nõuka ajal oli see tavapärane stalovaja.

Kerges kalopis panid entusiastlikumad mööda tänavat ajama ja ei pidanud pettuma. Nagu Oliver tabavalt ütles – ta arvas, et sellises mastaabis vabrikutööliste kortermaju on ainul Inglismaal, tööstusrevolutsiooni sünnimaal. Majad olid võimsad 4-korruselised paekivist hooned, omavahel ühendatud kaaristikega. Mõnelgi olid võluvad rõdupiirded ja kentsakad tornikesed. Kahju, et seal rohkem aega ringi vaadata polnud.

Järgmisena otsiti üles vabriku kunagine kirik, mis on viimastel aastatel üles vuntsitud ja paistab oma heleda dekoori ja kuppelmaastikuga silma ka Narva jõe sillalt, piiri ületades. Alguses tundus, et kiriku juurde ei pääsegi, sest kõrval oli traataed ja hoiatus värava mitteavamiseks. Aga selle kõrval oli väike jalgvärav lahti ja võsastunud teerada viis kirikuni. Kiriku keldris olid sargad vabrikandipere säilmetega.

Siis kupatati meid kõiki jälle bussi ja panime piiri poole ajama – giidil oli suur hirm, et jääme piiril vahtkonna vahetuse ajale või siis sõidab Eurolinesi liinibuss meile piiril sisse. Jõudsime piirile ja meie ees oli üks buss (seesama, kellega me olime Koidula piiripunktis saatuslikult kohtunud). Kui me Jaanilinna kindlusest piiri poole vaatasime, oli ka kogu aeg 2 bussi sees, nii et ega me poleks varem piirile minnes, kiiremini üle piiri pääsenud. Aga giidil oli vaja muidugi nina peale visata, et näe, kuna te Jaanilinnas ka veel tahtsite kolada, siis nüüd peate piiril ma-ei-tea-kui-kaua-virelema. Ju tal siis hakka kergem kui sai meid kooliõpetajalikult noomida.

Aga piiril polnud me üldse nii väga kaua. Ja kui lõpuks anti käsklus „asjadega piiripunkti“, siis läks saba ülikiirelt. Kotte ei vaadatud kellegil läbi, ainult passi vaadati korra. Kui üle poole meist piirilt läbi olid, saime ka aru, miks kiirustati – Eurolinesi buss saabus ja temale taheti ju kiiret pääsu tagada.
Kui kõik piirilt läbi, sõitis buss paarsada meetrit edasi ja peatus oli tax free shopis. Kus müüdi nagu ikka – lõhnu, komme, alkoholi – tüüpilises rahvusvahelises valikus, Vene komme, alkoholi vist polnudki müügil. See kohustuslik peatus tehtud, panime Tallinna poole leekima. Suitsumehed ei pidanud muidugi 200 km Tallinnani vastu ja nii tehti Viitnal veel suitsupaus ka.
Tallinnasse jõudsime lõpuks mingi 23 paiku.

ROMDARYF

4. päev – Koporje

Koporje ei ole tavapäraselt turistidel kavas. Selle oli reisiseltskond eelnevalt giidile ette söötnud, et see on koht, kuhu tuleb minna. Giid oli teinud pisut eeltööd ja leidnud netist kellegi reisikirja, mis rääkis kui võsas ja rohtus Koporje kindlus on. Seetõttu olime valmistunud hullemaks. Agaramad meist olid kaasa võtnud kummikud (minul vaatas Indrek norrakate ilmaennustust Venemaa kohta ja norrakad vihma ei lubanud, nii et ma kummikuid kaasa ei võtnud. Kui oleks vihmasemad ilmad olnud, oleks kummikud asja eest olnud).

Kohapeal selgus, et kindlus polnud vahepeal mitte ainult rohust välja niidetud, vaid sinna oli suisa muuseum tekkinud. Muuseumitöötajal, kes meile ekskursiooni tegi, võttis kodust välja tulemine aega (Teate, tavaliselt meil tellitakse ekskursioone ette. No aga meil polnud ju õrna aimugi, et teil siin selline teenus on) ja objekti külastus venis häbematult pikaks. Kindlus oli küll huvitav, aga mitte nii põnev, et seal 2 tundi olla. Mis kindluse omapäraseks tegi, oli see, et põhiplaanilt oli tegemist välja venitatud kolmnurgaga ning müüri nurgatornid olid ainult kahes küljes. Ühes küljes oli ainult müür. Seal oli vanasti voolanud kiirevooluline jõgi, millest tänaseks oli pelgalt väike nire alles jäänud.

3. päev - Kroonlinn

Peterburi meil selle reisi sihtrühmas polnud – polnud mõtet ennast narrida poole päevaga linnas kus ka poole nädala pärast tundub, et mitte kuhugi ei jõua ja mitte midagi ei näe. Niisiis oli meil järgmine sihtpunkt Kroonlinn, mis asub Peterburist mere pool. Miks Kroonlinn praegu turistide seas menukas on, on kunagise suletud linna staatus ja soov näha, mis sellest kõigest siis tänapäeval järgi on. Eestlastel siis loomulikult Liidia teema ka. Giid ütles, et kui tema esimesed korrad Kroonlinna sattus, oli tunne nagu oleks ta sattunud Hitchcock filmi. Meil seda tunnet ei olnud. Eks nad olid juba jõudnud linna pisut kasida ja koristada ka. Väsimusest ja tujukusest võitu saanuna, tunnistasime linna väga võluvaks ja vaadatavaks.

Millegipärast otsustasid reisikorraldajad, et kõige õigem tee Kroonlinna viib läbi Peterburi kesklinna, Nevski prospekti. Teadjamad olid küll kursis, et Kroonlinna viib ka linnast möödasõitev ringtee, aga siis oleks kilometraaž suurem tulnud. Ehkki oli laupäeva õhtu kl 18, oli Peterburi kesklinn umbes ja ummikus. Nii me siis tiksusime uhketel prospektidel kiirusega, mis oleks au teinud kurvis pidurdavale teole.

Lõpuks, napilt enne päikeseloojangut (õigem oleks ikka öelda, et loojangul) jõudsime Kroonlinna. Ega erilist vaimustust see linn meis algul ei tekitanud – päev oli olnud pikk, korraliku lõunat polnud peaaegu keegi meist söönud ja siis olime veel mitu tundi ummikus vegeteerinud. Nii et kui tehti esimene peatus ja öeldi, et ruttu-ruttu, paremal on kemps ja vasakul on kahe kvartali kaugusel maja, millel on tahvel Liidia Koidulale (kes oli Kroonlinnas elanud mitmes majas ja korteris, kuid tahvel oli vist ainult sellel ühel majal), ei suutnud meie just eriti vaimustuda. Aga kui järgmine peatus tehti meremeeste kiriku juures, siis vajus suu ikka lahti küll. Alguses tuli läbi murda ilmselt põlvekõrguseks hekiks mõeldud džunglist, aga rikkust, uhkust ja suursugusust, mis võsa vahelt-tagant paistis oli ikka meeletult. Sama võimas maja nagu hommikune postmodernistlik kultuurimajagi. Kiriku kõrval oli plats ja platsi kõrval oli tänav, millel oli malmist sillutis. Kunagi olevat kõik Kroonlinna tänavad olnu malmiga sillutatud, aga suurem osa neist oli kas siledus mõttes mingil ajal asfalteeritud või olid malmsillutised „Emexisse“ viidud.

Järgmine peatus, juba suht pimedas ja mitmendal ringil olles (sest Kroonlinnas on ju sadamaid mitmeid ja meri tuleb lõpuks igal pool vastu ning kus sa tead, kus on SEE sadam ja SEE sillapost, mida vaja), oli Kroonlinna nulli juures. Märked on ühe tagasihoidliku silla postil ja rahvas teadis rääkida, et põhjus, miks veetaset just Kroonlinnas arvestatakse, tulenevad sellest, et seal avaldavad tõusud ja mõõnad kõige vähem mõju ja tulemus on sellevõrra ausam.

Tegime veel jalutuskäigu kuuvalgel kuiva doki ja Krusensterni ümbermaailma reisi alguse sadama juures.

Selleks ajaks oli kell tiksunud juba 22.00 täis. Rahvale anti valida, kas minna otse hotelli (kuskil Piiteri kesklinnas) või teha enne peatus suures-moodsas, ööpäev läbi lahti kaubanduskeskuses. Tund oli hiline ja kõhud olid tühjad. Loogilisem tundus saada oma salatikarp või pitsatükk kauplusest kätte kui sõita veel jumal teab kui kaua hotelli ja avastada, et restoran on juba suletud. Samuti tuli varuda moona järgmise päeva bussireisuks koju ja suveniirideks kodustele. Jõudsime poodi u 10 minutit enne kella 11. Kõigile ootamatult olid venelased hakanud alkoholitarbimist suunama ja kassasse jõudes selgus, et peale kella 23 üle 15 kraadiseid jooke osta ei saa. Giid ja bussijuhid väitsid, et sellist asja pole nende silmad varem näinud. Kusjuures oli sümpaatne, et õlut ja veini sai ju osta. Kui Tallinnas kella kaheksane keeluaeg kehtis, siis oli häda ju selles, et iga kord poodi minnes mõtlesid, ega mul pudelit veini pole varuks vaja soetada.

Nojah, söögid, kingid varutud, läks sõit hotelli poole. Seekord ööbisime hotellis Ladoga ja öösel (oli see nüüd 1.30 või 2.30) võisid soovijad minna ja vaadata, kuidas paariks tunniks silla linna süles tõsteti, et suured laevad liikuma pääseks.